Perekond ja kodune elu
Aleksander Sibul kohtus oma tulevase abikaasa Leena Kulleriga (1892–1968) Helsingi Eesti Haridusseltsis. Leena Kuller kuulus seltsi juhatusse ja oli kirjatoimetaja. Leena oli saanud Soomes tööd ühe perekonna juures, et lastele keeli õpetada.
1918. aastal tuli kõigil välismaalastel iseseisvunud Soome riigist lahkuda ning nii sõitsid ka Aleksander Sibul ja Leena Kuller tagasi Eestisse. Leenal õnnestus tööd leida sekretärina Haridusministeeriumis. [1]
Aleksander ja Leena abiellusid 1921. aasta aprillis, abielu registreeriti ilmalikult.
Abielupaar elas algul üürikorteris kesklinnas, Tina tänav 22. 1924. aastal sündis tütar Astraea. Mõne aja pärast leiti sobivam korter Nõmmele.
Tolleaegse kombe kohaselt oli linna asutuse juhatajal, aga ka majahoidjal, kütjal jt töötajatel sageli samas majas korter. Tallinna Keskraamatukogu ametikorterite ehitamine sai võimalikuks peale Pedagoogilise Muuseumi väljakolimist raamatukogu ruumidest 1927. aasta oktoobris.
1928. aasta jaanuaris asus Sibulate pere elama Tallinna Keskraamatukogu teise korruse kolmetoalisesse korterisse. Perekonna kodune aadress oli nüüd Vabaduse pst 4, korter 4. Sama aasta aprillis sündis seal tütar Helle. Ametikorteris elati 1951. aasta suveni.
Tütarde mälestuste kohaselt oli nende isa iseloomult rahulik, tasakaalukas, ema aga temperamentne ja jutukas. Isa võttis osa laste kasvatamisest, õpetas lapsed lugema ja valis hiljem neile hoolega sobivat kirjandust. Lastele oli ta autoriteediks, samas aga heaks kaaslaseks. [2]
Lapsi püüti igakülgselt arendada: mõlemad tütred käisid klaveritundides, sellele lisaks hakkas Helle õppima tantsu Gerd Neggo tantsustuudios. Pere kodune elu oli tihedalt läbi põimunud sündmustega raamatukogus. Tütred ja abikaasa võtsid osa raamatukogus toimunud üritustest, pere ühistel söögiaegadel arutati raamatukogus aset leidnud sündmusi. Ametikorteris elamine võimaldas Aleksander Sibulal oma töö ühendada sujuvalt pereeluga.
„Isa töökabinet asus just söögitoa all, nii et isa lõunale kutsumiseks piisas, kui ema koputas kannaga isale märguandeks vastu põrandat. Tavaliselt veetis pere kõik söögiajad koos“ on meenutanud Astraea Sibul. [3] Kui 30ndatel viidi kantselei II korrusele, siis „oli emal võimatu kannaga põrandale koputades isale lõunale tulekuks märku anda, tuli mul lipata ja ema sõnum edasi anda. Neil käikudel kohtasin nii mõnigi kord isa kabinetis istuvat kirjanikku A. H. Tammsaaret, kes mind alati heatahtliku pilguga silmitses. Mõnikord oli ka B. Linde seal, kas üksi või koos A. H. Tammsaarega.“ [4]
Helle Sibul meenutab:
Kuna elasime tõeliselt keset linna, käis meil pidevalt palju rahvast külas. Ukse avamine oli põhiliselt minu ülesanne. Isa sõpradest mäletan Bernhard Lindet. Kui ma ukse avasin, polnud seal kedagi. Siis kostus kuskilt sügavusest hääl: „Tere, kas isa kodus on?" [5]
Suviti üüris perekond suvekorteri Narva-Jõesuus, Elvas või Võsul. Sageli vaatasid A. H. Tammsaare ja Aleksander Sibul oma peredele suvekorterid valmis koos ning siis läviti puhkuse ajal väga tihedalt. Aleksander Sibul sai küll suvel kuu aega puhkust, kuid muul ajal käis ta peret vaatamas ja sõitis tagasi tööle. Siis saadeti üksteisele postkaarte.
Aastate jooksul on Sibula peres elanud mitmeid kasse, nii raamatukogu majas kui hiljemgi. Astraea Sibula meenutuste kohaselt on vähemalt korra üks pere kassidest raamatukogu tööruumidest hiire kinni püüdnud.
1951. aasta juunis tõsteti perekond ametikorterist välja uut pinda vastu andmata. Heade inimeste abiga leidis pere ajutisi ulualuseid, kuni 1951. a sügisel korterisse Narva maanteel.
Astraea Sibul meenutab:
Korter asus vana paekivimaja esimesel korrusel, oli ahiküttega ja hoolimata rohkest kütmisest küllaltki külm. /.../ Puukuur asus õues, nii pidi isa puid saagides ja lõhkudes suure osa päevast veetma värskes õhus. Rahulikum elu ja rohke värskes õhus viibimine parandasid tema tervist, nii et tal tuli ajavahemikus 1951–1977 haiglas viibida vaid kahel korral. Aktiivse inimesena lülitus ta ühiskondlikku töösse majavalitsuse kaastöökomisjonis. [6]
1977. aasta septembris kolis Aleksander Sibul tütrega Narva maanteelt Tina tänavasse, majja 20, sest vanemad majad Narva maanteel lammutati. Uues korteris sai A. Sibul elada neli aastat.
1. Aasmets, Marje. Aleksander Sibul ja Eesti raamatukogunduse algus. - Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat 1993. Tallinn: Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, 1994, lk 91-92.
2. Sibul, Astraea. Aleksander Sibul perekonnainimesena. Käsikiri perekonna valduses.
3. Sibul, Astraea. Kui elasime raamatukogus. – Tallinna Keskraamatukogu 1907–2007. Tallinn : Tallinna Keskraamatukogu, 2007, lk 89.
4. Sealsamas, lk 93.
5. Sibul, Helle. Sõja ajal kasvanud tüdrukud : Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist. Tallinn : Tänapäev, 2006, lk 79.
6. Sibul, Astraea. Lehekülgi mäluraamatust. – Videvik, 2000, 21. juuli, lk 5–6.