Iseseisvusaegses Tallinna Keskraamatukogus
Alates 15. jaanuarist 1921. aastal sai Aleksander Sibulast Tallinna Linna Raamatukogu juhataja.
1920. aasta novembris oli raamatukogu vanadest, ammu kitsaks jäänud ruumidest Nunne tänaval ära kolinud uude asukohta, endisesse Tallinna Vene Seltskondliku Kogu hoonesse, tollase aadressiga Gogoli pst 4 (praegu Estonia pst 8). Uues kohas sai raamatukogu kasutada vaid suurt saali lugemissaalina ja endist näitelava hoidlana. Ülejäänud ruumid olid mitmete linnaasutuste käes. Lugemistuba ei suutnud üle 120 lugeja vastu võtta, õhtuti tekkisid pikad järjekorrad.
Algas energiline võitlus lisaruumide saamiseks. Järk-järgult vabaneva pinna arvel sai võimalikuks laiendada ja arendada raamatukogu tegevust. 1921. aasta märtsis avati suure saali kõrval olevas ruumis ajalehesaal, sinna mahtus lugema 30 inimest. 1922. aasta jaanuaris viidi ajalehesaal üle II korrusel olevasse saali, kus oli ruumi 60 lugejale. Nüüd kadusid treppidelt järjekorrad. [1]
1920. aastaid iseloomustas tung hariduse järele ja enesetäiendamise vajadus. Seega oli eriti oluline teha raamat võimalikult kättesaadavaks ja nii käivitas Sibul üsna pea mitmeid sisulisi uuendusi. 1923. aastal alustati raamatute kojulaenutamist. Aegamööda pikendati raamatukogu lahtiolekuaegu.
1925. aastal avati käsiraamatukogu, mis sisaldas algul enamnõutud raamatuid. Hilisemal komplekteerimisel hangiti mitmesuguseid suurrahvaste keeltes ilmunud teatmeteoseid, teaduslikku kirjandust ja ajakirju kohalkasutuseks. Käsiraamatukogus olid kasutusel tolle aja kohta uudne avariiulite süsteem. 1929. aastal avati muusikakirjanduse kogu.
Kuigi Tallinna linnavolikogu oli juba 1923. aastal otsustanud terve maja raamatukogu kasutusse anda, lahkus linna hoolekandeosakond sealt alles kümme aastat hiljem. Seda, et hoolekandeosakond oma iseloomu ja laadi poolest Keskraamatukoguga sugugi ei sobinud, võib lugeda ka 1932. a raamatukogu 25. aastapäeva puhul ilmunud Päevalehe artiklist :
Astume suurde kivimajja. Ukse vahel tuleb vastu linnahoolealuseid ja põhjakihi habestunud esindajaid, kes otsivad siin varju kurja ilma eest. Õhk on üpris ebakultuuriline. [2]
1933. aastal avati vabanenud ruumides noorteraamatukogu, esimene omataoline Eestis. Seal sai raamatuid koju laenata ja kohapeal lugeda, mõnikord ka loengutel osaleda. Algul olid kasutajateks 12–17aastased, 1938. aastast muudeti kasutamismäärusi ja lugejate arv kasvas nooremate arvel.
1933. aastal viidi ajalehesaal üle esimesele korrusele, eraldi sissekäiguga hoovist, et vältida tungi peasissekäigul. Et lehti ja platsi pikalt kinni ei hoitaks, sai seal lugeda ainult püstijalu, ajalehed olid kinnitatud pultidele. Uksel registreeris külastajaid automaatlugeja.
Juba 1920. aastate alguses hakati plaanima haruraamatukogude rajamist kesklinnast eemal asuvatesse elurajoonidesse. Haruraamatukogude loomine seostus ühelt poolt Tallinna linna kasvamisega, teisalt aga Keskraamatukogu kitsaks jäämisega, kuna raamatukogu kasutajate arv üha kasvas. Et viia raamatud ka äärelinna elanikele lähemale, avati aastail 1926–1929 neli haruraamatukogu (kesklinnas Lutheri rahvamajas, Koplis, Pelgulinnas, Kalamajas) ja 1936. aastal laenutuspunkt Lasnamäel.
Haruraamatukogud ja Keskraamatukogu peamaja leidsid lugejate pool aktiivset kasutamist. Laenutuste arv kasvas Sibula iseseisvusaegse tegevuse ajal umbes kümme korda. 1930. aastail loeti iga kogus olevat raamatut keskmiselt 6–7 korda aastas. [3]
Aleksander Sibul alustas ametisse astudes kogu hoolikat suurendamist ja kujundamist. Kui 1921. a alguses oli kogus 9531 köidet, siis aastaks 1940 oli kõigis osakondades lugejate kasutada 137 280 köidet (peale selle veel varu- ja vahetuskogu 15 000 köitega).
Aleksander Sibul meenutab:
Vajalike krediitide määramisel oli linnavalitsus vastutulelik ja need kasvasid pidevalt. Peale selle sai raamatukogu 1925. a. kehtima hakanud avalikkude raamatukogude seaduse alusel kirjanduse soetamiseks riiklikku toetust 3 senti iga Tallinna elaniku kohta ja ühe tasuta eksemplari igast Eestis ilmunud trükisest. Seoses suurema riikliku toetusega, mis küll mitte alati ei laekunud normi järgi, kohustas seadus Tallinna Keskraamatukogu laenutama raamatuid ka väljaspool Tallinna elavatele kodanikele. [4]
Lisaks eestikeelsele kirjandusele hankis ta kogusse rohkelt vene- ja saksakeelset kirjandust, märksa vähem inglis-, prantsus- ja soomekeelset kirjandust. Tallinna Keskraamatukogu fondid kasvasid ka üleandmiste ja kingituste kaudu.
Mihkel Martna pärijate poolt annetati tema 3900-köiteline kogu, suurim annetus välismaalt on olnud 1200 raamatut Ameerikast Carnegie rahvusvaheliselt rahuseltsilt. [5]
1938. a avati arhiivkogu, kuhu kavatseti koondada kõik eestikeelsed ja Eestit käsitlevad väljaanded, eriline rõhuasetus oli Tallinna trükistel. Avamise hetkel oli kogus 10 000 trükist, hiljem kasvas enam kui 40 000 üksusega koguks. Kirjandust kasutati ainult kohapeal peamiselt teadusliku töö otstarbel. [6]
Aleksander Sibula ajal koostati vihik-, kaart- ja trükikatalooge. 1924. aastast alates koostati raamatukogus oleva kirjanduse kohta nimestikke ehk trükikatalooge. Eraldi kataloogid ilmusid eesti-, vene- ja võõrkeelsetele raamatutele.
Kõige uuemat kirjandust registreerisid Tallinna Keskraamatukogu Teated (ilmus aastatel 1929–1940, toimetas A. Sibul).
Uus Eesti, 15. jaanuar 1936
Tallinna raamatukogu juhataja teenistusjuubel
Täna, 15. jaanuaril, on möödunud 15 aastat, mil praegune Tallinna keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul asus pealinna avaliku raamatukogu juhtimisele. Tol korral oli raamatukogu koostis kasin, ametkond väike. Ent aastate jooksul on sellest raamatukogust A. Sibula energilisel juhtimisel kasvanud meie kodumaa silmapaistvaim avalik raamatukogu, millisest niidid kui riiklisest keskraamatukogust lähevad üle kogu maa. A. Sibul on täppis ja nõudlik oma amet- ja teenijaskonna suhtes.
Tema 50 aasta sünnipäeva puhul nimetas Hasomini* peasekretär teda avalike raamatukogude alal parimaks asjatundjaks Eestis ja seda täie õigusega. Tema sulest on ilmunud üldine raamatukoguhoidja käsiraamat. Keskraamatukogu avarate ruumide saavutamine on samuti pea tervena praeguse juhataja teene.
Harukogude asutamisel linna kaugemais nurkades, laenajate soovide rahuldamine kirjanduse soetamisel jne. – kõik see nõuab vastutust ja algatusvõimet, millest pole puudu praegusel juhatajal.
Sel põhjusel on Eesti raamatukogundusel täna küllaltki põhjust avaldada tänu hr. A. Sibulale ja soovida talle kõigi, kõigi raamatukoguhoidjate ja raamatukogu kasutajate nimel palju visadust ja jõudu edaspidiseks keskraamatukogu ja üldise raamatukogunduse arendamiseks Eestis. [7]
Mall Jürma
* Hasomin - Haridus- ja Sotsiaalministeerium
1. Eesti Rahvusraamatukogu arhiiv, f 24, n 1, s 322, l 6. (Sibul, Aleksander. Tallinna Keskraamatukogu 40 aastane. 1947).
2. 25 aastat raamatukogukultuuri. - Päevaleht, 1932, 29. oktoober, lk 3.
3. Sibul, Aleksander. A. H. Tammsaare Tallinna Keskraamatukogu lugejana. - Keel ja Kirjandus, 1975, nr 7, lk 423.
4. Sibul, Aleksander. A. H. Tammsaare Tallinna Keskraamatukogu lugejana. - Keel ja Kirjandus, 1975, nr 6, lk 361.
5. Sibul, Aleksander. Tallinlane – innukas raamatutarvitaja. - Uus Eesti, 1935, 24. september, lk 5.
6. Linna arhiivraamatukogu avati pidulikult. – Päevaleht, 1938, 15. veebruar, lk 8.
7. Jürma, Mall. Tallinna raamatukogu juhataja teenistusjuubel. – Uus Eesti, 1936, 15. jaanuar, lk 8.
Lisaks tekstis viidatud allikatele on kasutatud väljaandeid:
-
Tallinna Keskraamatukogu 1907–1995. Tallinn : Tallinna Keskraamatukogu, 1997, lk 10-15.
-
Tallinna Keskraamatukogu 1907-2007. Tallinn : Tallinna Keskraamatukogu, 2007.